30.01.2024.
Praegusel külmal ajal on mõte kuumast saunast ja sellele järgnevast lumme hüppamisest või enda kastmisest jäisesse vette igati kutsuv. Mis aga toimub kehas kuuma ja külma järsul vaheldumisel ning kuidas see organismile mõjub, selgitab Lääne-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuse ülemarst-juhataja dr Varje-Riin Tuulik.
Kuidas paistab kuumast saunast lumme hüppamine taastusarsti seisukohast vaadatuna?
Niisugune sooja ja külma vaheldumine on meie veresoontele päris korralik trenn. Neid füsioloogilisi ehk keha poolt tulevaid reaktsioone aitab selgitada universaalne stressiteooria. Mõistlikus koguses doseerituna ja konkreetsele inimesele sobivate kordustega stiimul väliskeskkonnast on treeniva mõjuga. Kui me aga selle füsioloogilise piiri ületame, võime treeniva toime saavutamise asemel kehale hoopis kahju teha.
Mis toimub kehas kuuma ja külma vaheldumise ajal? Kui inimene on soojas saunas, siis üritab organism säilitada sisemist ühtlast temperatuuri – nii kehatüvel kui ka siseorganites. Kui väljastpoolt tuleb palju soojust, siis kätes ja jalgades olevad veresooned ning pindmised nahaveresooned laienevad ja algab higistamine, et seda soojust ära anda. Ja vastupidi, kui inimene läheb külma keskkonda, siis käte ja jalgade veresooned ning pindmised nahaveresooned ahenevad.
Kas see tähendab, et järsud kehatemperatuuri muutused võivad olla tervisele pigem kahjulikud?
Nii ei saa päris öelda. Siin mängib olulist rolli see, millises seisundis on inimese veresoonkond, milline on närvisüsteemi võimekus ja üldine tervis. Kui inimene on sooja ja külmaga oma keha treeninud tasapisi ja regulaarselt (sarnaselt lihastreeningu põhimõtetega), siis võime anda suuremaid koormusi, suuremat stressi ja keha saab sellega hakkama.
Kui inimene ei ole end eelnevalt sellise koormusega harjutanud ja kui tal on veel lisaks mõni kaasuv haigus, näiteks veresoonte- või südamehaigus või on inimene lihtsalt kurnatud, siis sellises olukorras ei tasu kehale järske muutusi pakkuda.
Kui inimene ei ole suur saunas käija, siis kuidas oleks kõige mõistlikum end sellega harjutada?
Mõistlik on pehmem algus, näiteks hoides temperatuuri alla 80 kraadi. Mõned inimesed käivadki 60-70-kraadises saunas, aga pikemalt. Teine variant on vähendada kuumas veedetud aega, st minna kuuma sauna, aga minna lühikeseks ajaks. Kui sel viisil hakata end harjutama, ei ole soojus kehale liiga tugevaks stressiallikaks.
Kas on haigusi või seisundeid, mille korral peaks saunatamisega kindlasti piiri pidama?
Keha reaktsioon kuumale sõltub peamiselt veresoonkonna haigustest, aga ka organismi seisundist tervikuna. Samuti sõltub reaktsioon soojusele vanusest: lapseeas ei ole reaktsioonid veel nii treenitud ning eakatel mõjutab kuumale reageerimist veresoonte seinte jäikus. Hästi palju on temperatuuritaluvuses ka individuaalseid iseärasusi.
Viimasel ajal oleme pidanud tegelema päris palju ka probleemidega, mis on tingitud autonoomse ehk mittetahtelise närvisüsteemi ebaadekvaatsest reaktsioonist, st inimesed ei talu kas sooja või külma. Just viimaste aastate viirushaiguste põdemiste järgselt on olnud selliste probleemidega patsiente.
Kuidas taastusravi saab aidata neil nende probleemidega hakkama saada?
Taastusarstidena teeme kõik selleks, et patsiendid saaksid terveks. Alustame füüsikaliste koormustega, sh ka sooja või külmaga harjutamist hästi madalate koormuste ja stiimulitega, hästi kontrollitud olukorras. Enamasti keha ikkagi õpib taas paremini reageerima. Väga vähe on neid, kelle seisund üldse ei parane.
Millistel puhkudel või milliste seisundite korral saunas käimine eriti kasuks tuleb?
Saunas käimise kui veresoonte treeningu võimalust tasuks kasutada just haiguste ennetamiseks, veresoonte treenimiseks. Soovitatav on kasutada soojust võimalikult regulaarselt, et keha õpiks temperatuurimuutustele reageerima ja kohanema. Kui vahed jäävad väga pikaks, siis „õppeprotsess“ ei ole nii edukas.
Saun sobib hästi kõikvõimalike südame-veresoonkonnahaiguste, aga miks mitte ka spordiga tegelevatel inimestel lihaseid lõõgastava protseduurina. Samuti toimib saunas käimine liigesfunktsiooni parandava protseduurina. Soojus teatavasti pehmendab sidekude ja tänu sellele peaks liigese liikuvus paranema. Eriti positiivse mõjuga on soojuse toime koos harjutuste tegemisega. Seega, kui on võimalik, siis on soovitatav kombineerida soojusprotseduure ka liikumisega.
Kui tihti võiks saunas käia?
Tavapärane on käia saunas kord nädalas, aga uuringud soovitavad palju sagedasemaid saunakülastusi – kuni selleni välja, et käia seal igapäevaselt. Eks igapäevaelu dikteerib, kui tihti on võimalik seda teha, igapäevaselt ei pruugi see olla võimalik. Aga kui võimalus on olemas, siis miks mitte soojust oma keha heaks kasutada 2-3 korda nädalas.
Kas soe vann saaks olla saunale alternatiiviks?
Jah, ka sooja vanni mõju tervisele on uuritud. Soojas vannis käimine mõjutab samamoodi positiivselt ainevahetust ja lõõgastab lihaseid. Kui lisada vannivette veel ka mineraalaineid, on see luu- ja lihaskonna valude puhul igati kättesaadav ja mõnus ravimeetod.
Kuidas on külmaga – kuidas külm vesi, näiteks talisuplus, meie organismile mõjub?
Inglise keeles nimetatakse seda lausa adaptatsiooni teraapiaks – raviks, mis aitab organismil paremini kohaneda. Öeldakse, et külma stimulatsioon kogu kehale on ka taastusravi muude tegevuste võimendaja ehk booster. Külm treenib samuti meie veresoonkonda. Külmal on ka põletikuvastane mõju, samuti on külmaravil mõju keha ainevahetusele ja rasvkoele.
Kas selleks peab end spetsiaalselt treenima, et minna talisuplust tegema?
Külmaga on täpselt samamoodi nagu kuumaga. Kõik taandub jälle universaalsele stressiteooriale: alustada tuleb väiksemate stiimulite, väiksemate dooside ja lühemate aegadega.
Tavaliselt alustataksegi talisuplusega sügisel, kui temperatuurid ei ole veel nii ekstreemsed – siis on kehal aega harjuda järjest jahedamate temperatuuridega. Kui pikalt olla vees? Alustada tuleks korraks vette kastmisest. Oluline on meeles pidada ka seda reeglit, et mida külmem on vesi, seda lühem on ka aeg vees olemiseks.
Ohutuse mõttes tasub veidi ekstreemsemaid temperatuure nautida kindlasti koos teiste inimestega. Kui juhtub see, et külmas vees tekib lihaskramp või kui vette minekul tekib närvisüsteemi šokiseisund, kus mõte enam hästi ei liigu – korraks tekib tardumus –, siis alati võiks olla juures keegi, kes saab aidata või juhendada.
Kas on seisundeid, mille korral külmateraapia on vastunäidustatud?
Üheks vastunäidustuseks on näiteks külmaallergia, mille puhul tekivad nahale teatud allergianähud – punetus ja lööve.
Kindlasti peaks külmaravi vältima ka ägedate haigusseisundite korral või kui haigusest on väga vähe aega möödas.
Külmale reageerimist võib mõjutada ka see, milline on veresoonte seisund. Näiteks diabeedi korral, kui veresoonte seisund kätes ja jalgades on juba oluliselt häirunud, siis ei ole külmaravi enam mõistlik ja asjakohane.
Kui palju külmaga ravimist tänapäeval üldse kasutatakse?
Taastusravis kasutatakse laias laastus kahte liiki külmaravi. Esiteks on lokaalne külmaravi, kus mõjutame külmakotiga mingis piirkonnas näiteks liigese turset. On ka spetsiaalsed turseravi aparaadid, mis tekitavad koos nii külma- kui rõhusurve lihasele või liigesele.
Teine variant on ülikülmravi, kus temperatuurid on -100 kraadi ja mõjuaeg on umbes kaks minutit. See on väga kontrollitud olukord ja väga ühtlaselt külmaimpulsse pakkuv teraapia kogu keha pinnale. Sellel on väga erinevaid näidustusi, alates ülepinges lihastest ja erinevatest valusündroomidest, aga on ka uuringuid, mis näitavad, et see mõjub väga hästi ka näiteks langenud meeleolu või depressiooni korral.