07.11.2023.
Suutervis on oluline osa meie füüsilisest tervisest, sest hammaste olukord mõjutab kogu organismi tervist – katkistest hammastest alguse saanud põletikud hakkavad nõrgestama organismi vastupanuvõimet. Suukirurgiale spetsialiseerunud Lääne-Tallinna Keskhaigla hambaarst dr Vitali Stsepaniuk rääkis, millistel juhtudel võib olla vajalik hamba eemaldamine ja millised on võimalused kaotatud hamba asendamiseks.
Dr Vitali Stsepaniuk, millised on kõige tavalisemad põhjused, miks on vaja inimesel hammas eemaldada, jättes esialgu kõrvale tarkusehambad?
Tänapäevane hambaravi on väga kõrgel tasemel ning ravivõimalusi on palju. Hambaravi eesmärk on ennetada hammaste kaotust, kuid teatud juhtudel võib hamba eemaldamine siiski olla vältimatu.
Hamba eemaldamise üheks peamiseks põhjuseks on see, et hammas on niivõrd kahjustunud, et seda ei ole enam võimalik raviga päästa. Vahel on siiski võimalik hambajuur säilitada, et sellele kroon paigaldada, kuid kui ka juur on kahjustunud, peab hamba täies ulatuses eemaldama. Kahjustunud hammas tekitab suus põletikku, mis lisaks valule ja ebamugavusele võib kaasa tuua hoopis suuremaid riske tervisele.
Teiseks, ka raske hambatrauma – näiteks õnnetus, kukkumine – võib hammast kahjustada sedavõrd, et hamba taastamine ei ole enam võimalik. Ka sel juhul võib hamba eemaldamine olla ainus võimalus.
Kolmandaks põhjuseks on kaugele arenenud parodontoloogilised haigused ehk igemehaigused. Hammas ise võib küll olla täiesti terve ja ilma aukudeta, kuid igemehaiguse tõttu võib see hakata loksuma ega püsi enam lõualuu sees.
Neljanda põhjusena, miks võib hammaste eemaldus olla vajalik, saab välja tuua nii-öelda ortodontilise näidustuse, st hambumuse korrigeerimiseks on vaja teha suhu ruumi juurde, et hambad mahuksid kenasti ritta. Samuti on mõnikord vaja hammas eemaldada, kui tema viltune asend takistab näiteks hambaproteesi paigaldamist.
Põhjuseid on veel, aga eespool nimetatud juhtumitega puutume hambaravikliinikus kõige sagedamini kokku.
Kui hammas on eemaldatud, mis saab edasi – millised on võimalused hamba asendamiseks?
Võimalusi on erinevaid ning patsiendi ja hambaarsti koostöös saab vastavalt soovidele ja võimalustele leida just enda jaoks sobivaima. Kirjeldan siin erinevaid võimalusi ning räägin nende plussidest ja miinustest.
Esimeseks variandiks on suust eemaldatav protees. See täidab oma funktsiooni, võimaldades inimesel süüa, rääkida, naeratada. Suust eemaldatavad proteesid näevad esteetilised ja tõetruud välja, lisaks on selle hinnaklass odavamapoolne. Oluliseks puuduseks on aga see, et selline lahendus ei ole füsioloogiline. Nimelt, suust eemaldatavate proteeside puhul kandub toitu närides mälumiskoormus igemetele, mitte aga lõualuule nagu päris hammaste puhul. Hammaste puudumine lõualuus tekitab luu taandumise ja madaldumise ning tulevikus ei ole enam võimalik ka igemetele toetuvat proteesi kasutada. Aga see on teema, millest saavad täpsemalt rääkida proteesiarstid.
Veel on suust eemaldatavate proteeside miinuseks nende ebamugavus – neid peab pärast söömist suust eemaldama ja puhastama ning ajapikku nende kinnitused nõrgenevad ja need võivad hakata suus liikuma. Kokkuvõttes võib öelda, et selliste proteeside puhul on tegemist suus oleva võõrkehaga, seega ei ole see eriti tänapäevane lahendus.
Teiseks võimaluseks kaotatud hamba asendamiseks on sild. Silla saab paigaldada sellisel juhul, kui eemaldatud hambast ees- ja tagapool on olemas oma hambad ning need on heas korras – tugevad ja terved. Silla kasutamine on suust eemaldatavate proteesidega võrredes füsioloogilisem lahendus, sest silla puhul võtavad mälumiskoormuse enda peale hambad, mitte igemed. Seega võtavad olemasolevad hambad puuduoleva hamba koormuse enda peale. Plussiks on ka see, et silla paigaldamist on võimalik teha võrdlemisi kiiresti pärast hamba väljatõmbamist, keskmiselt 3-4 nädala jooksul, ning tulemus jääb tõetruu – hambad näevad välja ja toimivad nagu päris hambad. Hinnaklassilt jääb see protseduur keskmisele tasemele. Silla puhul on aga märkimisväärseks miinuseks asjaolu, et silla paigaldamiseks tuleb puuduoleva hamba naaberhambad ehk nn tugipostid lihvida, see tähendab, et olemasolevaid naaberhambaid kahjustatakse.
Kolmandaks ja kõige füsioloogilisemaks lahenduseks on implantaadi asetamine. See kujutab endast lõualuu sisse nn tugiposti paigaldamist, mille peale asetatakse kroon, mis näeb välja ja toimib nagu päris hammas. Hinnaklassilt on see võrdväärne silla hinnaga. Võrreldes sillaga on implantaadi puhul suur pluss, et naaberhambad ei saa kahjustatud – neid ei ole vaja lihvida. Küll aga ei ole alati võimalik implantaadi kasuks otsustada, näiteks kui patsiendil on vastunäidustused või kui patsiendi suus ei ole piisavalt luud. Teatud juhtudel on võimalik lisaoperatsioon luu siirdamiseks või luu tõstmiseks, aga see on seotud täiendavate riskide ja kuludega.
Implantaadi asetamine iseenesest keeruline ega riskantne ei ole, nii et seda ei peaks kartma. Kui kõik tingimused implantaadi paigaldamiseks on olemas, siis on see patsiendi jaoks lihtsam protseduur kui näiteks hamba väljatõmbamine.
Implantaadi ja silla oluliseks erinevuseks on ajaline faktor. Kui silla asetamiseks (hammaste lihvimine jms) kulub 2-3 visiiti ehk ligikaudu üks kuu, siis implantaadi puhul asetatakse kõigepealt nn tugipost, seejärel toimub mitme kuu jooksul paranemisprotsess ning alles seejärel saab asetada krooni. Et patsient ei peaks olema nii pikalt ilma hambata, püüame võimalusel teha ühe visiidiga maksimaalselt palju: tõmbame hamba välja, asetame sama visiidi käigus kohe implantaadi ning teeme ajutise krooni. Seega, inimene tuleb hambaarsti juurde hambaga ning ka lahkub sealt hambaga.
Millise lahendusega hammas asendada, sõltub hästi palju patsiendi hammaste olukorrast. Visiidi käigus informeerime patsienti erinevatest võimalustest, võtame arvesse tema soove ning hindame iga juhtumi puhul individuaalselt, milline lahendus annaks soovitud tulemuse.
Palju on räägitud tarkusehammaste eemaldamisest. Millistel juhtudel on see vajalik?
Oleme röntgenpiltidelt märganud, et kõigil inimestel tarkusehambaid ei olegi ega ole kunagi olnud – sellised juhud on küll harvad, aga siiski eksisteerivad. See on märk evolutsioonist: meie toitumisharjumused pole enam sellised nagu mitu sajandit tagasi ja loodus on omalt poolt teinud muudatusi. Kui varem olid tarkusehambad vajalikud näiteks toore liha närimiseks, siis tänapäeval ei leia need enam sellist rakendust ja neil ei ole olulist funktsiooni. Tihtipeale toovad tarkusehambad rohkem kahju kui kasu.
Enamik inimestel on tarkusehambad siiski olemas, kuid osadel need ei lõikugi, vaid jäävad luu sisse või igeme alla peitu. Ka seal võivad need probleeme põhjustada, näiteks kui nende jaoks pole piisavalt ruumi või kui nad asetsevad luu sees viltu (45-90-kraadise nurga all), hakates mõjutama naaberhammaste asendit.
Kui tarkusehambast on kasvõi väike nurgake igemest väljas, pääsevad hamba ja limaskesta vahele toiduosakesed ja mikroobid. Kuna tarkusehambad asuvad suu tagaosas, kuhu hambaharja ja -niidiga hästi ligi ei pääse, tekivad neisse kergesti augud ja põletikud. Parandada on tarkusehambaid keeruline, sest ka hambaarst ei pääse sinna eriti hästi ligi. Seetõttu otsustatakse ravimise asemel tihti tarkusehammas välja tõmmata.
Tarkusehammas võib vajada eemaldamist ka siis, kui see põhjustab valu ja ebamugavust. Võimalik on ka see, et kui hammas on lõikunud põse poole, võib see vigastada limaskesta ning inimene võib endale tihti põske hammustada.
Siiski, kui tarkusehambad kaebusi ei põhjusta ning nende puhastamiseks ja ravimiseks on ligipääs olemas, ei ole nende eemaldamiseks vajadust. Kaalume alati riske, sest tarkusehamba eemaldamine on tavapärases ravitöös üks keerulisemaid protseduure. Kõige raskem tüsistus, mis võib alumiste tarkusehammaste eemaldamisel tekkida, on närvikanali kahjustus, mille järel kaotab inimene tundlikkuse alumises lõualuus. Tundlikkuse taastumine võib võtta aega kuni pool aastat. Kui närv on saanud tõsiselt kahjustatud, võib see tuimus olla isegi jääv.