Keelekohvikute pidajad: me kõik saame kolleege eesti keele õppimisel pisut toetada

Juba sadakond Lääne-Tallinna Keskhaigla venekeelset töötajat on tänu keelekohvikule hakanud soravamalt eesti keelt rääkima. Seda tänu kohviku sundimatule õhkkonnale, kus üks kolleeg õpetab teist.

"Me tunneme, et meil on täita oluline missioon," ütlevad Lääne-Tallinna Keskhaigla sisekliiniku osakonna assistent Sirje Lehtmaa ja kirurgiakliiniku õde Ülle Sims nagu ühest suust. Praegu õpetavad nad eesti keelt juba kolmandale Lääne-Tallinna Keskhaigla meedikute grupile, kelle emakeel on vene. Ühtlasi kutsuvad nad üles: ärge minge kohe üle vene keelele kui kolleeg vaevaliselt eesti keeles räägib, vaid kiitke teda ja arendage vestlust. Nii saavad kõik keskhaigla töötajad aidata, et venekeelsete kolleegide eesti keele oskus muutuks paremaks.

Keelekohvikute raames eesti keele õpetamisega hakati Lääne-Tallinna Keskhaiglas pihta juba 2023. aastal. Kokku alustas toona neli rühma, igas 13-15 inimest ja kursus kestis pool aastat. Sirje Lehtme ja Ülle Sims veavad praegu kahekesi ühte rühma. Neil on seega käsil juba kolmas kursus, kus nõudlike õpetajannade pilgu all kasvatab keeleoskusi 13 "kursanti".

Iru osakonna keelekohvikus leidub veel vabu kohti

Praegu tegutseb Lääne-Tallinna Keskhaigla peakompleksis üldiselt kaks keelekohvikugruppi, mõlemad neist edasijõudnutele. Kui ühte juhendavad Sirje Lehtmaa ja Ülle Sims, siis teises neist õpetab klienditeeninduse juht Pille Tuvik. Kolmas grupp hakkas hiljuti koos käima Iru õendusabiosakonnas.

Seal leidub, muide, veel vabu kohti. Liitumiseks ei pea sugugi töötama Iru osakonnas. Oodatud on ka need Lääne-Tallinna Keskhaigla töötajad, kes elavad Iru lähedal või on see koht muidu sobiv.

Kokku on Lääne-Tallinna Keskhaigla keelekohviku kursustelt alates 2023. aastast läbi käinud seega juba ligi sadakond hooldajat, õde vm personali liiget. Aga ka mõnigi arst. Näiteks eesti keelt suurepäraselt kõnelev Svetlana Sadovskaja võtab osa rohkem silmaringi laiendamiseks ja õpilaste toetamiseks kui keeleoskuse pärast.

Üks põhieesmärk: huvi tekitamine

Märkimisväärne, et Sirje, Ülle ja Pille aitavad vene emakeelega kolleege eesti keele osas järje peale saada sisuliselt oma vabast ajast. Nõnda nagu mõlemad ütlevad, on Lääne-Tallinna Keskhaigla eelarvest makstavast kompensatsioonist olulisem missioonitunne, mis ajendab panustama hulga energiat. Näiteks tuleb tundide materjalid ise leida ja/või ette valmistada.

Septembrist aprilli lõpuni kohtutakse keelekohvikus kord nädalas 45 minutit. Ühelt poolt näib see aeg lühike. Teisalt on üks peamine eesmärk isegi mitte niivõrd keele õpetamine, kui just huvi äratamine eesti keele ja kultuuri vastu. Selge, et kui eesti keelt osatakse vaevaliselt, ei suuda keelekohvik kogu lünka täita, vaid inimesel endal tuleb leida lisavõimalusi kursuste vms näol. Samas on keelekohvik paljudel juhtudel olnud just see otsustava tõuke andja keele õppimiseks.

Kiitke kolleegi ja arendage vestlust

Keelekohvikute idee ise pärineb integratsiooni sihtasutuselt: see tähendab vaba suhtlust vabas õhkkonnas. Tähelepanu on rääkimisel ja ainult rääkimisel. Grammatikat ei õpetata. Oluline on julgustada eesti keeles suhtlema vaatamata võimalikele vigadele.

Sirje ja Ülle rõhutavad seejuures, et lugupeetud eesti keelt valdavad kolleegid, ärge minge kohe üle vene keelele kui kolleeg Lääne-Tallinna Keskhaiglas teiega vaevaliselt eesti keeles räägib. Kiitke teda ja arendage vestlust.

Kõik keelekohviku juhendajad on viimaste aastate jooksul üldiselt kohanud väga erinevat taset.

"Üks põhiline probleem, miks eesti keelt ei osata, et väljaspool tööaega pole eestikeelset suhtlusringkonda," ütleb Ülle.

Sirje lisab, et eestikeelset sõnavara õpetatakse kohvikus laial skaalal: alates kuidas poes hakkama saada kuni kultuuriteemadeni. Inimestel meeldib üldiselt rääkida kõigest, mis otseselt puudutab nende igapäevaelu: poes või turul käimisest, koduloomadest ja paljust muust taolisest. Üks kursuslaste meelisteema on lemmiktoitude retseptid.

Lisaks keeleoskusele laieneb silmaring

Lääne-Tallinna Keskhaigla sisearst Svetlana Sadovskaja on keelekohvikust osa võtnud rohkem silmaringi laiendamise kui keeleõppe pärast. Sega perest pärit lapsena on ta paralleelselt eesti ja vene keeles suhelnud juba maast-madalast. Ta ütleb, et tänu keelekohvikule on ta Eesti kultuuri ja ajaloo osas palju targemaks saanud. Võib tunduda üllatav aga mõnigi keelekohvikus osalenu, kes on võibolla suurema osa elust Eestis elanud, pole kuulnud näiteks Eesti rahvakalendri mardi- või kadripäevast.

"Väga huvitav on jälgida, kuidas õppijad keelt omandavad ja seejuures neid natuke aidata ja toetada," räägib Svetlana. "Eks rühmad on erinevad, sest osalejate motivatsioon on erinev. Aga eriti just üks praegune grupp jätab hea mulje. Aktiivsed inimesed, kes väga julgelt suhtlevad. Koolitajad on seejuures tõesti tublid ja haaravad laia teemade ringi: ajaloost kultuurini."

Keelekohviku õpetajannad Ülle ja Sirje räägivad, et loomulikult ei ole keelekohvik mingi imevits. Kasvõi olukorras, kus seaduse järgi peaksid venekeelsed õpilased põhikooli lõpetama B1 keeleoskuse tasemega, kuid nõnda nagu mõnigi pedagoog ütleb: rõhuvas enamuses ei saada hakkama isegi esmatasandi suhtlemisega. Haigla oma personaliga on aga vaid üks mosaiigikild ühiskonna suures pildis. Vähemalt panustab haigla keeleõppesse sellega, mis praegustes oludes on raviasutusel võimalik.

Õpetajad ja õpilased on sarnase taustaga

Ühte keelekohviku rühma juhendav Pille Tuvik märgib samas, et noored on vaatamata hüplikule tasemele kooli lõpus siiski üsna varmad eesti keelt vähemalt osaliselt ära õppima. Keerulisem on kuuekümneste ja vanematega. Neid kimbutab vahel psühholoogiline kramp. See võib olla tingitud varasemast keeleeksamil läbi kukkumisest või muust traumeerivast seigast.

Keelekohvik on igatahes üks mugavamaid ja stressivabamaid viise eesti keele oskust tõsta, kus meeldiv on ühendatud kasulikuga. Hindeid seal ei panda. Oluline, et õpetajad on kolleegid-meedikud, kes samas süsteemis töötades õpilasi märksa paremini mõistavad kui keegi väljast. Huvilisi on igatahes tavaliselt rohkem kui kohti, sest eelarve seab oma piiri.

"Meiesuguseid vabatahtlikke võiks olla märksa enam, ja ideaalne, kui nelja venekeelse inimese kohta leiduks kohvikus üks eesti keele oskaja," kutsub Pille Tuvik üles kolleege õlga alla panema.

Riiklik sund muutub karmimaks

Kõige selle taustal valmistub keeleamet sundi karmistama. Riigikogus on lugemisel keeleseaduse eelnõu, mis tõstab mitmekordseks sunniraha ja trahvi neil, kes nõutaval tasemel riigikeelt selgeks pole saanud. ERRi andmetel tõuseks inimeste puhul sunniraha seniselt 640 eurolt 1280 eurole ja ettevõtetele määratava summa ülempiir oleks 9600 eurot.

Kui keeleameti esindaja leiab tööga nõutava keeleoskuse puudujääke, on rahaline karistus siiski viimane variant. Enne antakse võimalus viga parandada - või vähemalt sellega alustada.