20.09.2021.
Pikad tunnid istumist töölaua taga võivad kaasa tuua mitmeid kaebusi enesetundes. Sageli on istuva töö kontekstis räägitud luu- ja lihaskonna vaevustest, mis on tekkinud sundasendist arvuti taga. Hoopis vähem tähelepanu on saanud soolestiku tervis, kuigi ka sellele osale meie kehast ei sobi pikk istumine. „Meie soolestik tahab normaalseks funktsioneerimiseks kindlasti liikumist ja seda, et meil oleksid tugevad korsetilihased – nii kõht kui selg,“ selgitab Lääne-Tallinna Keskhaigla proktoloog dr Maksim Sergejev, kes kõneleb intervjuus lähemalt, millised on proktoloogi vaates sagedasemad kaebused ning kuidas neid ära tunda ja ennetada.
Alustame anatoomiast. Kuidas sool jaguneb?
Kui rääkida sooleosadest, siis proktoloogi huvitab eelkõige pärasool, aga tegeleme ka jämesoole haigustega.
Sool jaguneb kaheks suureks osaks: peensooleks ja jämesooleks. Jämesool on umbes 1,2 meetri pikkune sooleosa, mille funktsioon on põhiliselt vedeliku tagasiimendumine ja väljaheite formeerumine. Üks selle osa on ka pärasool.
Peensool on jämesoolest pikem, see algab kaksteistsõrmiksoolest. Peensooles toimub toitainete imendumine. Peensoole haigustega tegelevad gastroenteroloogid.
Mis puudutab jämesoole uurimist, siis siin tekib vahel küsimusi, kumb spetsialist – kas gastroenteroloog või proktoloog – seda uurima peaks. See on arutelukoht ja sõltub konkreetsemalt patsiendi murest.
Milliste küsimuste ja kaebustega inimesed teie juurde tulevad?
Peamiselt satuvad proktoloogi juurde need, kes kahtlustavad endal olevat mingisugust probleemi pärakupiirkonnas või pärasooles. Mõned inimesed kardavad kasvajat või tunnevad midagi ebatavalist ja tahavad kindlust saada, et see neile ohtu ei põhjusta. Kõige sagedamini põhjustavad pärasooles kaebusi hemorroidid.
Valu ja veritsus on põhilised sümptomid, mis panevad inimest proktoloogi poole pöörduma. Õnneks on inimesed tervise teemadel järjest teadlikumad ja arsti poole pöördumisel ei tunta valehäbi.
Kui tuleme selle juurde, et inimeste eluviis on muutunud järjest istuvamaks, siis kui palju istuv eluviis ja töö arvutiga mõjutab soolestiku tööd?
Kindlasti mõjutab istuv eluviis soolestiku tööd. Kuivõrd see mõjutab proktoloogilisi haigusi, selle üle võib vaielda. Riskifaktorina on see küll kirjanduses välja toodud, aga kas see on väga tähtis või pigem sekundaarse tähtsusega, selles osas kindlat vastust ei ole.
Soolestiku tööd mõjutab istuv eluviis just negatiivses mõttes. Meie soolestik tahab normaalseks funktsioneerimiseks kindlasti liikumist ja seda, et meil oleksid tugevad korsetilihased – nii kõht kui selg.
Mis puudutab konkreetselt hemorroide, siis hemorroidi probleemide ennetamiseks on tähtsal kohal vere äravool. Kuna liikumine soodustab vere äravoolu vaagnapiirkonnast, siis on sport oluline ka hemorroidide tervise seisukohast. Aga vähene liikumine pole kindlasti ainuke riskifaktor.
Mis need hemorroidid täpsemalt on?
Hemorroidikude on meie organismi loomulik kude, mis on tavaliselt üsna väike ja millel on teatud funktsioonid. On olemas välimine ja sisemine hemorroidikude, mis on üksteisest üsna sõltumatud.
Mõnede riskifaktorite tõttu või teadmata põhjustel võivad need hakata pikkamööda suurenema. Limaskest, mis katab hemorroide, muutub hapraks ja esimese sümptomina tekib tavaliselt veritsus. Hilisemates staadiumites hakkavad hemorroidid justkui ise ennast näitama, hakates defekatsioonil pärakukanalist välja tulema.
Probleeme tekitab sagedamini sisemine hemorroid. Välimine hemorroid häirib mõnikord esteetiliselt ja sinna võivad harva tekkida ägedad trombid, mis põhjustavad tugevat valu ja millega inimene pöördub erakorraliselt arsti poole. Aga pikemas perspektiivis on kroonilised tervisemured seotud pigem sisemiste, mitte välimiste hemorroididega.
Mis hemorroidikoe funktsioon algselt on?
Funktsioon on pidamine. Lisaks sisemisele ja välimisele sulgurlihasele osaleb ka hemorroid pidamise säilitamises.
Mis on lisaks liikumisele veel olulised tegurid hemorroididega seotud probleemide ennetamises?
Kõige tähtsam on tervislik toitumine. Teaduslikult on tõestatud, et eriti just vähene vedelikutarbimine ja kiudainetevaene toit on oluline riskifaktor, mis soodustab pärakupiirkonna haiguste teket, eelkõige hemorroidikoe probleemide teket.
Milline peaks olema õige toit nende ennetamiseks?
Kindlasti tasakaalustatud toit, kus on palju köögivilju ja puuvilju ja mis on kiudaineterikas. Esikohal on just köögiviljad, sest puuviljade puhul peab arvestama, et need sisaldavad palju suhkrut. Köögiviljad on need, mida võib palju süüa ja mida on ohutu süüa. Kui mingisuguseid seedetrakti probleeme ei ole ja taluvus on hea, siis on nende söömine meie seedetraktile igati tervislik.
Lisaks on tähtsal kohal vedeliku tarbimine. Keeruline on öelda, mis on inimese jaoks õige kogus vedelikku, sest see sõltub paljudest asjaoludest, aga päevas 1,5 liitrit puhast vett võiks täiskasvanud inimene siiski ära juua.
Kas on ka mingeid olukordi jämesoole ja pärasoole seisukohast, kus peaks piirama köögiviljade söömist?
Kui inimesel on ärritatud soole sündroom või teatud põletikulised soolehaigused, siis tuleb toitumises sellega arvestada. See ei tähenda, et nad peaksid loobuma köögiviljade söömisest, lihtsalt peab jälgima koguseid.
Mis on esimesed tunnused, et midagi on pärasooles või jämesooles valesti?
Esikohale paneksin kindlasti verejooksu. Vereeritus, mida pole varem olnud, mis häirib inimest ja mis on esinenud mitmel järjestikusel päeval – see kindlasti viitab mingisugusele probleemile, mille puhul võiks ennast proktoloogile näidata.
Muidugi, igal inimesel võib elu jooksul mingi väike veritsus tekkida. See ei tähenda alati halba haigust või aktiivset tegelemist nõudvat haigust, aga kui veritsus kipub korduma, siis kindlasti tasub mõelda konsultatsioonile.
Haigekassa kindlustusega pääseb proktoloogi vastuvõtule perearsti suunamisega, tasulisele vastuvõtule saab tulla ilma saatekirjata.
Millisel juhul tasuks teie juurde tulla kohe ja kiiresti?
Kui perearstil tekib kahtlus, et tegemist võib olla kasvajaga pärasoole piirkonnas, siis see on kindlasti üks näidustus kiiremaks pöördumiseks. Või kui inimesel on rohke veritsus, eriti kui tegemist on vereseguse väljaheitega, st veritsus ei esine väljaheitest eraldi, vaid see on segamini. See kindlasti viitab mingile tõsisemale probleemile. Samuti tuleb reageerida igasuguste tugevamate valude korral pärakupiirkonnas, mida varem pole esinenud – palavik ja valu võib viidata tõsisele põletikule, mis nõuab erakorralist pöördumist.
Mida proktoloogi vastuvõtt endast üldse kujutab?
Kõigepealt me räägime probleemist. Kuulame patsiendi kaebused ära, üritame aru saada patsiendi sõnade põhjal, millega võib olla tegemist.
Sellele järgneb läbivaatus, mis ei tähenda invasiivset protseduuri. Me kindlasti ei hakka esimesel visiidil ajama mingisugust voolikut kuskile ning haiget me üldiselt ei tee, kui just inimene pole ülitundlik. Muidugi, see võib olla ebamugav – sõltub probleemist, millega tullakse. Aga kindlasti ei maksa karta, et esimesel vastuvõtul tehakse haiget. Kui planeerime mingit protseduuri, siis kindlasti hoiatame ette ja lepime selle eelnevalt kokku. Läbivaatus tähendab, et arst hindab silmaga, millega võib olla tegemist, ja katsub sõrmega.
Kas ka sügelus on sümptom, millega tuleks teie juurde pöörduda?
Sügelemine on samuti väga levinud probleem, millega pöördutakse. Üldjuhul, kui sügelemine on ainus sümptom, mis inimest vaevab, siis võin väita, et 95-protsendilise tõenäosusega ei ole selle taga midagi halba ehk ei ole konkreetset haigust, mida ravida.
Aga tõesti, kui inimene ei ole varem selle murega pöördunud ja see teda tõesti pikki kuid või aastaid vaevab, siis ta võiks siiski vastuvõtule tulla ja vähemalt saada kindlust, et tal ei ole midagi rohkemat kui ainult see sümptom.
Paraku on sügelus või kihelus selline sümptom, mida on raske ravida – keegi täpset tekkepõhjust ei tea ning proovitakse erinevaid lokaalseid vahendeid, mis ei pruugi alati aidata. Aga konsulteerida võiks ikka, vähemalt korra võiks selle probleemiga pöörduda.
Mis hädad võivad jämesooles ja pärasooles veel esineda lisaks hemorroididele?
Jämesooles võivad olla väga erineva spektriga haigused. Kõigepealt huvitab proktoloogi, et tegemist ei oleks kasvajaga, aga tähtsad on ka kasvajaeelsed seisundid, näiteks jämesoole polüübid.
Teisel kohal on jämesoole põletikulised haigused, mis esinevad pigem noorematel inimestel, sest need on seotud geneetilise taustaga.
Vanematel inimestel võivad olla erinevad kroonilised jämesoole põletikulised protsessid, mis on tekkinud näiteks pärast divertikuliiti. Divertikuliit on jämesoole sopististõve foonil tekkivad põletikud. Sopististõbi on degeneratiivne ehk vanusega seotud haigus, mille puhul tekivad muutused jämesoole seinas – jämesoole seina lihaskihis tekivad nõrgad kohad, kuhu limaskest vajub sisse ja tekivad kotjad laienemised. Need ei pruugi midagi tähendada, need ei pruugi ka kaebusi tekitada, aga mõnel inimesel võib sellega seoses tekkida põletik või kroonilised valud.
Mainisite ka polüüpe. Miks need tekivad?
Arvatakse, et nende teke on seotud mitme faktori koosmõjuga: geneetiline taust, toitumine ja väliskeskkond. Seega, üht kindlat põhjust ei ole, aga olulisel kohal on perekondlik eelsoodumus. Polüübid võivad esineda ühekaupa, aga neid võib korraga olla ka palju. Üksikuid polüüpe esineb üsna sageli, eriti vanemas eas.
Seda ju ise ei tunne?
Kahjuks ei tunne. Mõnikord võib esineda vähene veritsus. Reeglina tähendab see, et polüüp on juba suurenenud või vähiks üle läinud, aga pigem hakkame polüübi olemasolu kahtlustama üksnes lähtuvalt inimese vanusest või ebamäärastest kaebustest, samuti võib tal olla peitvere analüüsi tulemus positiivne. Ka see viitab võimalikule veritsusele, mis alati ei tähenda, et tegemist on polüübiga, aga mis on signaal, et jämesooles võib olla midagi, mida tasub edasi uurida.
Kas on nii, et vähk on viimane faas, enne seda on polüüp, mis on vähieelsesse seisundisse läinud, ja sellele eelneb polüüp, mis on otsustanud kasvama hakata?
Tänapäevase teooria seisukohalt areneb polüübist vähk enamik juhtudel. Polüübil on oma arengustaadiumid: on vähemohtlikud polüübid, mis võivad olla mitu aastat ja mitte tekitada tõsisemaid probleeme või kaebusi ja nad ei lähe nii kiiresti vähiks üle. Lisaks on olemas ka juba väga selge vähieelse rakustruktuuriga polüübid, mis võivad üsna kiiresti vähiks muutuda.
Ja seda vaadataksegi vähi sõeluuringus ka?
Jah. Sõeluuringu mõte ongi selekteerida välja see kontingent, kellel võivad olla kas polüübid või kasvajad, ja neid siis vastavalt sellele skriinitakse.
Tulles tagasi hemorroidide juurde, kas hemorroidid võivad ise paraneda?
Jah, need võivad ka ise paraneda, aga sõltub, millisest staadiumist me räägime. Kui tõesti on alles esimese staadiumi hemorroid, mis lihtsalt hakkas natuke veritsema, siis tasub tähelepanu pöörata riskifaktoritele – natuke modifitseerida eluviisi ja reeglina sellest juba piisab. Näiteks kui inimene kannatab kroonilise kõhukinnisuse all või kui tal on probleemid korraliku hügieeni pidamisega, siis reeglina piisab nende aspektide kordasaamisest ning seejärel hakkavad vähenema ka sümptomid.
Kuigi probleem võib iseenesest taanduda, ei tähenda see kindlasti seda, et inimene võiks selle lõplikult unustada. Tasub ikka olla valvel, sest hemorroidid võivad uuesti hilisemas eas haiguseks areneda.
Kas eluviisi modifitseerimine tähendabki seda, et oleks õige toitumine ja jälgida, et kõht käiks korralikult läbi?
Kõigepealt tuleb mõelda, mida teen valesti. Kas võin midagi muuta oma eluviisis? Kas söön tervislikult, kas tarbin piisavalt kiudaineid, kas joon piisavalt vett, kas liigun piisavalt ja millised on minu tualetis käimise harjumused – hea oleks end pesta veega, mitte kasutada tualettpaberit. Kui inimene näeb, et tal on mitu probleemi, millega võiks tegeleda, siis alustaks kõigepealt nendest.
Miks tualettpaber halb on?
Paberiga on see probleem, et inimene kipub sellega traumeerima oma perianaalset nahka ja ka hemorroidi. Eriti defekatsiooni lõpus, kui see on natuke paistes, võib see provotseerida verejooksu, lisaks võib mikrotrauma hilisemalt tekitada igasuguseid nahaprobleeme. Selles mõttes ei ole paber hea hügieenivahend.
Kui võtta nüüd teine äärmus, et kannatatakse, hambad ristis, ja ei tehta mitte midagi, siis millega see võib lõppeda?
See sõltub sümptomite intensiivsusest. Tavaliselt, kui tegemist on väga tõsise probleemiga, näiteks mädanikuga pärakupiirkonnas, mis tekitab tugevat valu, palavikku ja inimesel tekib isutus ja halb enesetunne, siis reeglina ei suuda ta seda kannatada, vaid pöördub siiski arsti poole.
Kui tegemist on kroonilise hemorroidi sümptomitega, mis natuke veritsevad ja mis kukuvad defekatsioonil välja ja inimene elab sellega siiski edasi, siis lõppkokkuvõttes midagi ohtlikku tõenäoliselt ei juhtu, kui oleme kindlad, et selle taga pole halvaloomulist haigust veel lisaks. Aga hemorroidid lähevad suuremaks ja kui lõpuks jõuab inimene mõttele, et võiks nendega midagi ette võtta, siis ravi ei pruugi olla väheinvasiivne, vaid see võib lõppeda suure operatsiooniga, mis omakorda tähendab operatsiooniga seotud tüsistusi ja muid probleeme ning elukvaliteedi muutust pärast operatsiooni.
See tähendab, et kui hakkame hemorroidiga tegelema alles siis, kui haigus on jõudnud neljandasse staadiumisse ja tõesti enam elada ei lase, siis on ainsaks lahenduseks suuremahuline operatsioon. Aga mistahes suur lõikus selles piirkonnas ei pruugi anda head tulemust. Hiljem annab see piirkond ikkagi tunda ja võivad tekkida muud lõikusega seotud probleemid. Mõistlik on tegeleda hemorroidiga siis, kui probleem on alles algstaadiumis ja kui seda saab väheminvasiivselt ravida.
Kas halvemal juhul võib operatsioonijärgselt pidamine täitsa ära kaduda?
Kui lõikus on tehtud väga suurte hemorroidide puhul, siis sel juhul on sulgurlihase vigastamise risk kindlasti kõrgem, sõltumata sellest, kui kogenud on kirurg. Kui eemaldame liiga palju kude ühest piirkonnast, siis alati riskime funktsioonihäirega. Aga samas, suur hemorroid tekitab ka ise tavaliselt probleeme pidamisega.
Kui pikk on hemorroidide ravi?
Kui räägime konservatiivsest ravist, siis peame ikkagi jälgima kogu elu jooksul riskifaktoreid, mis võivad hemorroidi uuesti teha sümptomaatiliseks. Aga kui on tegemist operatsioonijärgse seisundiga, siis esmane taastumine on kindlasti pikk. Peab arvestama, et aega võib minna umbes poolteist kuud, et operatsioonist taastuda, aga mõningane ülitundlikkus ja lokaalsed probleemid võivad säilida kuni pool aastat. Nii et kindlasti ei tähenda lõikus seda, et inimene on kohe järgmisel päeval õnnelik ja kaebustevaba. Rehabilitatsioon on pikk.
Kas hemorroidid võivad tagasi tulla – isegi pärast lõikust?
Jah, isegi pärast operatsiooni. Ükski ravi kahjuks ei anna eluaegset garantiid. Radikaalne lõikus, kus hemorroidid eemaldatakse narkoosis ja teravalt ja millest inimene taastub pärast poolteist kuud, annab efekti 8-10 aastaks. Pärast seda võivad tekkida retsidiivid.
Väheinvasiivseks meetodiks on näiteks kummipaela asetamine, mis on ambulatoorne protseduur ja hästi talutav. Kummipael läheb täpselt hemorroidi peale, selle mõte on tekitada liigse väljavajuva koe kärbumine. Kummipael pigistab verevarustuse kinni ja siis see kukub koos kärbunud koega pikkamööda ära. See on mitme päeva jooksul toimuv protsess, selleks ei pea haiglasse jääma. Selle meetodi puhul tuleb aga arvestada, et retsidiivid tekivad sagedamini kui pärast tavalist operatsiooni. Mõnikord on vaja protseduuri korrata viie aasta tagant, mõnikord käiakse seda tegemas iga-aastaselt – see on väga individuaalne. Kui inimese jaoks on see aktsepteeritav, kui ta taastub hästi ja elukvaliteet paraneb, siis ta ei peagi minema operatsioonile, vaid piisab sellest väikesest korrektsioonist.
Kas hemorroidide probleemi esineb rohkem meestel või naistel?
Kuigi on teada, et rasedus on hemorroidi probleeme soodustav faktor, siis populatsiooni lõikes on meestel ja naistel esinemissagedus võrdne. Rasedatel võivad olla välimised hemorroidid tromboseerunud ning ka sisemised minna turse, aga reeglina on see ajutine probleem ja pärast sünnitust see laheneb.
Kuidas elada nii, et teie vastuvõtule ei peaks üldse tulema?
Arvan, et päris sada protsenti ei saa seda välistada, aga kui sööte tervislikult, kui tarbite piisavalt vett, kui sööte igapäevaselt köögivilju, kui te ei kasuta WC-paberit, vaid pesete veega, kui tegelete piisavalt spordiga, siis on teie risk sattuda proktoloogi vaatevälja väike.
Kuula intervjuud järele Äripäeva Raadiost.